Küllap nad kord kisendavad Issanda poole, kuid tema ei vasta neile, vaid peidab sel ajal oma palge nende eest, sellepärast, et nad on teinud kurje tegusid.
Nõnda ütleb Issand nende prohvetite kohta, kes eksitavad mu rahvast, kes hüüavad: 'Rahu!', kui neil on hammaste vahel midagi närida, aga kuulutavad sõja sellele, kes ei pane neile midagi suhu.
Tema peamehed mõistavad kohut meelehea eest, tema preestrid õpetavad tasu eest ja tema prohvetid ennustavad raha eest. Ometi toetuvad nad Issandale, öeldes: 'Eks ole Issand meie keskel? Ei meile tule õnnetust!'